Üksmeele puudumisest vabalangusesse

Haldusreformi eesmärgiks olid võimekamad KOVid, mis suudavad ise paremini majandada, kasutada kohalikke ressursse piirkonna edendamisel, pakkuda paremaid teenuseid ja seeläbi tasakaalustada Eesti ebaühtlast regionaalset arengut. 

Rõuge valla puhul läksid asjad vussi: ühte heitis viis valda, mille ühine identiteediosa oli vähene. Aga identiteet on võrokeste jaoks väga oluline. Kuidas nii, et ei tajutud ühist identiteeti? Meil on ju ütine võro kiil, suitsusann, metsausk, ummamuudu kombed, seene- ja marjahullus ning eriline külalislahkus? Jah ja ei. Haanimaa on Haanimaa. Seal on oluline ürgne juur ja väerituaalid. Rõuge on ennast aastate jooksul positsioneerinud kui moodne maakoht, kus on kaunis loodus ja käe-jala juures teenused. Varstu vägi seisneb Paganamaas ja mitmes teises omanäolises piirkonnas. Mehkamaa (Mõniste rahvapärane nimi) on piiriala ja kodukotus neile, kelle jaoks äärepealne paik on täis loodusharuldusi. Misso identiteet on samuti seotud piiriala ja paiknemisega Riia-Pihkva kaubandustee ääres. Kõigil veidi erinevad kombed ja oma kohataju. Liitumisel tekkis hirm selle kaotamise ees. 

Tee tööd, siis tuleb armastus, uskus Andres. Aga kas armastust saab sundida? Viieaastase sundabielu tagajärjel on ühtse identiteedi tekitamine endiselt vaevaline. 

Üks esimesi olulisi verstaposte uues ühinevas vallas oli nimevalik. Viie valla ühinemisel loodava omavalitsuse nimeks pidi saama Haanjamaa vald. Seda ei tulnud, sest kohanimenõukogu ei soovitanud seda valida ja Vabariigi Valitsus nõustus. Võib-olla oleks just uus nimi ja sellega seonduv uus identiteediloome ühendanud valda paremini. Ei tea. Igal juhul jäi paljudel sellest mõru maik suhu. 

Ühisvalla stardile ei aidanud kaasa liitunud valdade erinevad sissejuurdunud halduspraktikad, toimemehhanismid ja traditsioonid. Puudus koostööharjumus. Võib-olla oli erinevatel tasanditel tekkinud vastupanu põhjuseks aastatepikkune ellujäämisvõitlus vaeses tagamaalises piirkonnas, mis oli ühinenud valdadest teinud konkurendid? 

Uue valla ametnikud püüdsid protsesse ühtlustada, aga kerge see polnud, sest korraga tuli pakkuda teenuseid täiesti uuel territooriumil ja uute inimestega. Jäi ka vanemaid olijaid, aga on loomulik, et uue meeskonna moodustamisel põrkuvad erinevad töökultuurid ja arusaamad ning kokku sulamine võtab oma aja. 

Päris võssa läks otsus määrata moodustuva Rõuge vallavolikogu liikmete arvuks 27 ?!? (võrdluseks, et saja tuhande elanikuga Tartu linnal on 49 volinikku). Moodustati viis valimisringkonda ja iga piirkond sai teatud arvu mandaate. Nii võeti ära ühinevate valdade hirm, et nemad jäävad otsustusprotsessist kõrvale, aga asemele tekkis võitlustander, kus iga endine vald võitles oma piirkonna õiguste eest. Keegi ei olnud rahul. Endise Rõuge valla elanikud räägivad siiamaani, et nemad kaotasid selles ühinemises kõige rohkem. Teised ühinenud vallad süüdistavad, et kõik raha ja investeeringud on läinud Rõugele. 

Haldusreformi eel sõlmiti ühinemisleping ja koostati prioriteetsete investeeringute loetelu. Prioriteetseid objekte oli nimekirjas palju ja ellu viidi ka palju, ainult et tahtmised ja tegemised olid oluliselt suuremad kui võimalused. Ka hinnad olid oluliselt kasvanud selleks hetkeks, mil objektide tehniline dokumentatsioon valmis sai. Tõukefondide rahastust ei leitud ja nii hakatigi plaane ellu viima laenude toel. 

Mitmete suuremate investeeringute elluviimine langes samasse perioodi, 2020. aastale (Varstu kergtee, Misso sotsiaalmaja, Rõuge rahvamaja, Rõuge kooli staadioni esimene etapp jne). Samale ajale langes ka varasemate valdade esitatud taotlustega projektide ellu viimine – Haanja suusaradade, Munamäe vaatetorni ja Ööbikuoru projekt. Nende projektide puhul pidi valla omaosalus olema 15%. Kahjuks osutus Ööbikuoru projekt poole kallimaks ja Haanja suusaradade projektis saadi enam kui 300 000-eurone finantskorrektsioon (ehk toetuse osa, mis jäeti riigihanke rikkumise eest välja maksmata), mis tõstis valla omaosaluse üle 30%. Munamäe projekti on saatnud ebaõnn ja ehitus on siiani pooleli. 

Viimased mahukamad objektid võeti käsile 2021. aastal, mil otsustati viia lõpuni Rõuge kooli staadioni ehitus ja täita Mõniste piirkonna ühinemislepingujärgne prioriteet – Mõniste kooli soojustamine. 

Kõik need samaaegselt ette võetud ja oluliselt kallinenud ehitushindadega investeeringud ja projektid viisid valla laenukoormuse lakke. Kaasa ei aidanud ka see, et riik lubaski koroona ajal omavalitsustele kuni 80% võlakoormuse. Lisaks võisid paari aasta tagused riigi ühekordsed toetused koroona-ajal tekitada petliku tunde, et vallal läheb hästi ja nii see jääbki. Laenud olid odavad ja seda võimalust kasutati. Riskiti ja loodeti, et majandus kasvab ning ehk toetab ka riik erakorraliste toetustega. Aga sõda tuli vahele.

Miks ei tõmmatud vahepeal projektidele ja investeeringutele pidurit? Sellele ei oska ma vastata. Tegelikke otsustusprotsesse, mis volikogus ja vallavalitsuses sees toimusid, võin vaid oletada. Kindel on see, et kõike tehti heas usus ja soovis oma inimestele parimat pakkuda. 

Siit edasi on tuttav jutt - 2022. a kasvasid hüppeliselt energiakulud ja aasta jooksul on tõusnud enamuse teenuste hinnad. Meil on palju hallatavaid asutusi ja hooneid, suur osa neist on amortiseerunud, mistõttu kütte- ja elektrikulud on kõrged. 

Selge on ka see, et võetud kohustuste eest tuleb maksta. Maksmise aeg on käes. Alates järgmisest aastast tuleb meil mitu aastat järjest maksta laenusid tagasi ligi miljon eurot. 

Haridustöötjate palgatõus paneb valla uuel aastal veelgi keerulisemasse olukorda, sest meil on väikesed koolid ja riigi rahastus ei kata õpetajate palgatõusu. Lasteaiaõpetajate ootustele samaväärseks palgaks ei suuda me praeguses olukorras hoopiski vastu tulla. Kui riik tuleb appi, siis saame selle tagada. 

Mis siis sellises olukorras teha? Kõige lihtsam oleks püss põõsasse visata ja minema kõndida, aga nii ei saa. Nüüd on aeg nii otseses kui ülekantud tähenduses kokku hoidmiseks. Rõuge vald (Haanimaa, Misso, Mehkamaa, Rõuge ja Varstu) on meie kodu ning vajab hoolt ja armastust. 

Lahendused algavad sealt, kus suudame teadvustada probleemi olemuse. Minu meelest on selleks  olnud ühismeele puudumine (tervik kannatab, kui kõik nõuavad oma). Kaklemise käigus võis kaduda valla peamine fookus - hea avalik teenus. Järeldus on ka see, et investeerimine betooni ei ole tekitanud ühisvalla ja meie-tunnet. Mõned keerulisemad otsused ja baasteenuste tagamiseks vajalikud investeeringud on seejuures jäänud tegemata. 

Praegu toimuvad vallamajas iga päev finantskoosolekud. Loeme otseses mõttes senti ja eurot, et saaksime teenused tasutud ja palgad makstud. Peamine eesmärk on baasteenuste osutamine (haridusteenused, sotsiaalteenused, teede korrashoid). Laual on kõik valikud, rohkem ja vähem halvad. Ei saa öelda, et meil oleks kerge, aga ausus ja läbipaistvus aitab kaasa. Olukorra varjamine või hägustamine viiks järgmiste ebamõistlike otsusteni. 

Oleme alates septembrist pöördunud Rahandusministeeriumi poole, et paluda abi. Kahjuks ei öelda sealt midagi muud kui et korrastage oma allasutuste võrk. Õige jutt, aga ehk oleks ka riigil põhjust peeglisse vaadata? Kuidas tagada avalikke teenuseid kvaliteetselt ja kõigile kättesaadavalt (ka meie elanikel on sellele õigus) demograafiliselt vananevas ja väheneva rahvastikuga hajapiirkonnas, kui maksutulu ei kasva samamoodi nagu linnapiirkondades ning paljudele teenustele ei leidu erasektorist pakkujaid? Kuidas leida töötajaid, kui nõuded ametnikele ja spetsialistidele on kõrged, aga palk pole konkurentsvõimeline? Kuidas käituda, kui riik toetab ühel aastal huviharidust paarisaja tuhandega ja siis hakkab summat igal aastal vähendama? Huvihariduse pakkujates tekitatakse nõudlus, aga rahade vähendamisel tekib ootus, et vahe makstakse valla eelarvest kinni. Kuidas toimida, kui riik pakub mõnda pilootprojekti, millega katsetada uut teenust, aga paari aasta pärast tuleb ise oluliselt kõrgemate kuludega hakkama saada? Kas pilootprojektides on mõistlik osaleda? Kas riigipoolne ühekordne toetus lasteaiaõpetajate palkade tõstmiseks oleks mõistlik vastu võtta? Kuidas ja mille arvelt järgnevatel aastal tasuda? Miski logiseb ikka kõvasti. 

Tagamaaliste ja väiksemate elanike arvuga omavalitsuste finantsnäitajad on tervikuna halvenenud 2021. aastal. Selle peale, kui saatsime ministeeriumile küsimused põhjuste kohta, mis on viinud haldusreformi, kriiside, Euroopa Liidu rahastuse jms kontekstis regionaalse ebastabiilsuseni finantsnäitajates, kerkis avalik huvi. Tutvu meie pöördumisega. 

Valla kollektiiv on koos söönud ära juba mitu puuda soola – kärped ja mitmetest projektidest loobumine alates kevadest, põgenike vastuvõtuga seonduv, pidev kokkuhoiukohtade otsimine, koolituste ja muude ürituste ära jätmine, MTÜde vooru ärajätmine, teenuste ümberkorraldamised, Nursipalu laiendus, volikogu kraaklemised, eelarve kokkupanek olukorras, kus keegi ei suuda ennustada, mis meid ootab ees aasta pärast. On mõistetav, et kõik ei pea sellele kaosele vastu. Samas järgneb igale langusele alati tõus ja kaosest tekib kord. Lihtsalt hetkel oleme veel finantsolukorra vaates vabalangemises.