Elavik

Mõistlik on kirjutada siis, kui emotsioon on värske. Siin on väike valik valla aprillikuu tegemistest, aga alustan eileõhtusest eredast emotsioonist.  Käisin eile lühifilmide kogumiku "Metsik lõuna" esilinastusel. Erinevad filmirežissöörid on esitanud oma nägemuse Tartust ja Lõuna-Eestist. Ja olid need alles nägemused. Kui välisrežissöörid nägid erilisena Peipsiveere ja vanausuliste kultuuri, siis Jaan Tootseni hoogne lugu "Ellujäämise kunstnikud" Rõuge ja Võrumaa värvikatest mälestuspiltidest vallandas terveks õhtuks mälestuste voo.  Võru linn oli 80-90ndatel elukunstnikke täis. Üleüldisel hallil taustal torkasid seikluslikud tegelased eriti silma. Ma ei tea, kuidas mujal oli kasvada, aga Võrus oli see igal juhul erakordselt põnev. Igapäevane absurdikoomika ja täiesti pöörased tegelased, kes vürtsitasid kaasteeliste argipäeva - Vasja, kes käis tänaval pudelikorgid silmade ees ringi ja põrkas kõigile vastu; Vilevana, kellele ei tohtinud vilistada, sest see tõi tall...

Kagu-Eestis on näljamängud kestnud vähemalt kümnendi. Kuigi Võrumaa on elukeskkonna mõttes looduslik paradiis, on töökohtade ühekülgsus ja madalam palgatase toonud kaasa inimeste siit ära liikumise. Ootus, et peaministrit tervitab Võrus ovatsioonides rahvas, ei ole adekvaatne.   2012. aastal sõitsin maavalitsuses töötades mööda Võrumaad ringi. Olukord oli väga murettekitav: töökohtade puudus, elanike väljavool, nii avaliku kui erasektori teenuste vähenemine, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, väheste eestvedajate väsimine, madalad palgad, õhuke sotsiaalne võrgustik. Ääremaastumist kinnitas statistika – tööhõives osalevate inimeste hulk madalaim Eestis, tervena elatud aastaid vähe, alkoholism. Väga erinevatelt ühiskonnakihtidelt kostus usaldamatust, pettumust ja süüdistusi nii riigi kui omavalitsuste suunal. Oli tunda, et utsitamise puhul võib hõõguvast rusikast taskus saada vihane vastasseis. Vaja vaid veidikene eestvedamist, õiget kutsungit.   Üldistamine ei ole he...