Ootus, et peaministrit tervitab Võrus ovatsioonides rahvas, ei ole adekvaatne

Kagu-Eestis on näljamängud kestnud vähemalt kümnendi. Kuigi Võrumaa on elukeskkonna mõttes looduslik paradiis, on töökohtade ühekülgsus ja madalam palgatase toonud kaasa inimeste siit ära liikumise. Ootus, et peaministrit tervitab Võrus ovatsioonides rahvas, ei ole adekvaatne.  

2012. aastal sõitsin maavalitsuses töötades mööda Võrumaad ringi. Olukord oli väga murettekitav: töökohtade puudus, elanike väljavool, nii avaliku kui erasektori teenuste vähenemine, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, väheste eestvedajate väsimine, madalad palgad, õhuke sotsiaalne võrgustik. Ääremaastumist kinnitas statistika – tööhõives osalevate inimeste hulk madalaim Eestis, tervena elatud aastaid vähe, alkoholism. Väga erinevatelt ühiskonnakihtidelt kostus usaldamatust, pettumust ja süüdistusi nii riigi kui omavalitsuste suunal. Oli tunda, et utsitamise puhul võib hõõguvast rusikast taskus saada vihane vastasseis. Vaja vaid veidikene eestvedamist, õiget kutsungit.  

Üldistamine ei ole hea, aga võrukeste kollektiivses teadmises hõljub teadmine, et riik asub kaugel Tallinnas ja on meid hüljanud. Peame ise kuidagi hakkama saama ja saamegi. Võru Maavalitsus tegi 2016. aastal uuringu era- ja avaliku sektori töökohtade vähenemise teemal. Selgus, et just riigisektor vedas aastaid eest Võrumaa töökohtade vähenemise edetabelit. Kohapealt olid kadunud mitmete ametkondade esindused, kes tundsid kohalikke olusid ning olid sillaks Tallinna ja meie inimeste murede vahel. Aga see tähendas ka seda, et kadusid töökohad, mis pakkusid väljundit kõrgharitud spetsialistidele piirkonnas. Maavalitsuste roll marginaliseeriti juba aastaid tagasi ja selle institutsiooni kadumine oli aja küsimus. Läbi selle vähenes veelgi riigi teadlikkus piirkonna muredest.  

Piirkonna elanike eneseteadlikkus on aastaid olnud häiritud. Meil on väga tublid ettevõtjad ja kogukondade eestvedajad, kes pingutavad aastaid, et elu kodupaigas kestaks edasi. Nendest ei ole te kuulnud. Küll on meedia aastaid teinud lugusid, mis on kinnistanud villaste sokkide lõhnalist takujuustega tegelase kuvandit, kes tegeleb käbide kogumisega. Ummamuudu tegelased seal Võrumaal, keda tasub kindlasti vaatama minna, aga keda ei võeta tõsiselt.

Kohapealse elu adekvaatne kajastamine on praeguseks palju paranenud tänu kohalikele ERRi korrespondentidele, kes elavad ise siin ja tahavad siiralt olukorda muuta. Teisalt saame ulatuslikult eetrit elu pahupoolt käsitlevates saadetes nagu Märgatud Eestis ja Kuuuurija, kes võimendavad probleemides tegelasi, et terve Eesti saaks naerda ja imestada. See omakorda tekitab õõvastust siin elavates inimestes, kelle jaoks telest näidatav ei ole igapäevane reaalsus ja põhjustab piinlikust. Kas ma tahan elada kohas, kus elavad sellised inimesed?  

Vallavanemana olen inimestega iga päev kontaktis. On selge, et vallaga ei võeta ühendust siis, kui kõik on hästi. Pigem ikka siis, kui midagi on halvasti. Elust enesest on situatsioonid, kus inimene jääb traktoriga põllule kinni ja süüdistab selles peaministrit. Seos puudub, aga süüdlase otsimine väljastpoolt on paljudes kanda kinnitanud. Usutakse, et keegi või miski kaugemal korraldab minu elu. 

Enamasti saab elanikega vesteldes aru, mis on tegelikud frustratsiooni põhjused, aga on ka inimesi, kelle info tulebki paralleelmaailmast. Näiteks leidub elanik, kes arvab, et meie piirkonna sõjalistel objektidel kasvatatakse ründepuuke – spetsiaalselt aretatud puuke, kes kiiritavad inimesi. On oht, et need saadetakse üle maakera ründama, aga meie oleme muidugi esimesed, kes pihta saavad. On elanikke, kes paluvad kalmistutele ehitada kõrgemad aiad, sest hinged tulevad muidu surnuaiast välja ja kondavad mööda valda. Poes võib kuulda tõsimeelseid vestlusi kodukeemia (MMS) kasulikust mõjust tervisele.  

Aga need on kõigest mõned üksikud inimesed, mitte kõik Võrumaa elanikud. Inimesi, kes on elus pettunud ja kiruvad valitsust või otsivad lohutust vandenõuteooriatest ning alternatiivmeditsiinist, leidub nii Tallinnas, Tartus kui Rakveres ja Kuressaares. Anda Võrumaale karm hinnang, nagu peaminister ja ajakirjandus seda teinud on, ning võtta suhtumine, et „seal elavadki sellised“ on ülekohtune ja näitab maailma kõverpeeglis. 

Tarmo Soomere tõi hiljuti välja, et rumal inimene võtab kogu ruumi ja kõigil on ebamugav. Targa inimese füüsiline mõõt on, et ta ei võta peaaegu üldse ruumi. See ütlus tabab Võrumaal naelapead. Asjalikud inimesed on hakanud vältima üritusi, kus on oht saada lämmatatud rumala jutuga. Nii ei tulegi rahvakohtumistele need, kellel oleks ehk sisulisi küsimusi riigi valikute ja tegemiste kohta. Kohalikel on ettepanekuid Kagu-Eesti ääremaastumise peatamiseks, aga me ei suuda seda ilma riigi toeta. 

Riigi huvi omavalitsuse toimetuleku vastu väljendub ennekõike järelevalves. Regionaalareng takerdub päevapoliitika, kauguse, riigipoolse huvi puudumise ja vastutuse hajumise taha. Peaminister või mõni teine kõrge riigiesindaja võiks sagedamini Võrus ja ka Rõuges käia, et saada parem tunnetus, mis piiriäärsetel aladel toimub ning kui keeruline on hoida siin tasakaalu ja püüda tekitada usaldust riigi vastu. Kui näidata siirast huvi ja kohalikke päriselt kuulata, siis on kohtumistel neidki inimesi, kes tahavad kuulata ja pidada arukat dialoogi.  Ja pikapeale ehk vähem neid, kes käivad ringi, rusikas taskus. 

Artikkel avaldati 29.04.2024 Eesti Päevalehe veebis