Regionaalpoliitika katsepolügoon

Tundmatu autori looming, allikas: internet

Raamatukogude ja rahvamajade ümberkorraldus on tekitanud väga palju vastukaja. Meie avatud kommunikatsioon ja kohalike pahameel on viinud selleni, et ka üleriigilistes lehtedes on kirjutisi, mis juhivad tähelepanu regionaalpoliitika puudulikkusele. Oleme sujuvalt saanud maaelu võimalikkuse eksperimendi katselaboriks, milles on õppida nii meil endil kui ka paljudel teistel.

Arutelu on muidugi väga vaja, aga sageli jäävad avalikud arvamised kas loosunglikult pinnapealseks või koguni eksitavaks. Kuna omavalitsuste rahastusskeem kõikvõimalikes eri valdkondades on päris keeruline, siis saatan peitub ikka ja jälle detailides, aga kes see jaksab siis pikka keerulist juttu kuulata. 

Lihtne näide: vanemaealise inimese pealt saadav toetus omavalitsusele on palju väiksem kui lasteaialapse pealt saadav. Kuna lasteaiateenus on täielikult valla korraldada, siis tundub see justkui loogiline, aga kui lapsi on vähe ja vald on hajaasustusega, siis on selle korraldamine ikka hoopis teine, mis linnas, kus lapsi on rohkem (teenuse tarbijaid on rohkem, lapsi rühmas rohkem kasvataja kohta, lasteaiamaks ka hoopis midagi muud). Võib ju vaielda, et siis on rohkem taristut vaja, aga maksumaksjaid on ka ju palju rohkem. 

Ja kui riik survestab läbi õpetajate palgatõusu kõigi sarnaste valdkondade palgatõusu, mis on valla kanda, siis mida teha? Et oleks ikka selgelt arusaadav ja ei jääks muljet, et riik annab omavalitsusele kogu õpetajate palga, siis väikeste koolide puhul on valla kanda ka osa õpetajate palgast (kui vallas pole just suurt kooli a la 500+ õpilasega, mille ülekate võimaldab teisi koole toetada). Lisaks tuleb omavalitsuse ehk sinu rahast katta kõigi teiste töötajate kulud (juhtkond, majandustöötajad) ja majade ülevalpidamise kulud. Riigipoolne õpetajate palgatoetus katab nende koolide kulu, kus vähemalt 90-100 last koolis ehk 30 last ühes kooliastmes. 

Lasteaiaõpetajate palga ja palgatõusu peab omavalitsus katma. Kui varasemalt andis riik nendele KOVidele, kes lasteaiaõpetajatele püüdsid tagada samaväärset palka, toetust, siis nüüd on nii, et kes poolkohustusliku palgatõusuga kaasa ei lähe, sellelt võetakse ära ka see osa toetusest, mis eelmise palgatõusu survega anti. Oleks olnud viisakas lasteaiaõpetajate palgatoetust suurendada, siis oleks ehk saanud kaasa minna, aga ei. Meie valla vajadus minna kaasa lasteaiaõpetajate palgatõusuga on u 150 000€, aga kuna meil pole panna täiendavat 100 000€, siis kaob varasem 49 000€. Naksti ja läinud. See tähendab, et meil tuleb leida täiendavad 49 000€, et säilitada olemasolevat töötasu, mis riigi survel sai tõstetud. Niisugune tegutsemise mudel on vahva ja jätkusuutlik.   

Kui riik näeb ette hooldustöötajate/koduteenuse töötajate tasu suurenemise, siis samas valdkonnas soovivad palgatõusu ka juht, abitöölised, kokad. Aga see jääb valla taskust kanda. 

Käärid on kõigis valdkondades. Omavalitsused on väga-väga erinevad, aga toetused on samadel alustel. Tasandusfond ei tasanda. See tekitab ebavõrdust juurde. Aga riigitasandil ei paista kuskilt sügavat poliitilist huvi omavalitsuste rahastusmehhanismide analüüsimise ja kaasajastamise vastu. Kus on riigimehelikud ettepanekud ja otsused? 

Praeguses muutuste tuules on kuulda arvamust, et kui kaob raamatukogu, siis kaob ka küla. Eesti küla teevad tugevaks ikka ise hästi hakkama saavad ja koostööd teha soovivad kogukonnad ja inimesed. Raamatukogu, kui avalik ruum võib olla kogukonna süda ning kohtumispaik, aga mitte igas külas. Rõuge vallas on 274 küla, igas neist ei saa olla raamatukogu. Samuti on tänaseks ka raamatukogu tähendus ja olemus suures muutumises, raamatute laenutamine pole ehk enam esmatähtis. Rohkem on raamatukogudest saamas kogukonnakeskused, mille tähenduse sisu saavad kogukonnad ise kujundada. Siin tulebki vaadata mitmeid teenuseid ja nende tähendust koos ning seda me just vallavalitsuses tegemas oleme. 

Palun mitte levitada väidet, et rahvaraamatukogu teenus kaob. Rahvaraamatukogu teenus ei kao, vaid jääb valda täielikult alles. See korraldatakse ümber ja kõik saavad oma raamatud kätte. Muutub vaid teenuse korraldamise viis. Mure seisneb hoopis mujal: koguhoidja ülesanded teisenevad ja mõned töökohad kaovad. Jah, see on valus neile, keda see otseselt puudutab. Valla poolt ruumide lahti hoidmine koos töötajatega viis päeva nädalas, ei ole enam võimalik. Kui riigi soov on säilitada kogu allasutuste (kultuur, haridus jne) võrk täpselt sellisel kujul nagu meil on, siis tuleb selle eest ka tasuda. Raamatukogude miinimumeelarve (ainult palk ja kommunaalkulu, sisse pole arvestatud amortkulusid ega muid vajadusi) on veidi üle 200 000€. Riik toetab omaltpoolt 9000€ otsetoetusena raamatute ostuks. Riik ei aita maksta püsikulusid. See peaks tulema meie tasandusfondist ja tulumaksulaekumisest. Toetusfondist mingit toetust kultuurile ette ei nähta. Mitte mingit. Aga kui elanikke on vähe, palgad kehvapoolsed, ¼ elanikest on vanaduspensionärid ja teenuste hinnakasv on olnud kõrge, siis kuidas seda kõike üleval pidada? 

Maksame oma raamatukogude inimestele praegu miinimumpalka. Kas see on normaalne ja jätkusuutlik? Olen saanud kirju ja kõnesid teistelt omavalitsusjuhtidelt. On antud nõu, et las raamatukogu toimib seni kuni inimene läheb ise ära või pensionile, ja siis lõpetad teenuse osutamise. Nii ei karju keegi ja poliitiliselt on mõnus, rahulik. Ma ei pea sellist lähenemist juhtimise seisukohalt normaalseks. Meil pole ka sellist luksust, et seda oodata. Kui on keeruline, siis tuleb teha kiireid otsuseid (kes veel ei tea, miks on keeruline, loe SIIT). Ei saa jääda lootma, et küll ise laheneb. Jah, kogukondadele jääb suurem vastutus, aga ka otsustusvabadus. Kui soovitakse hoida või arendada külaraamatukogu, siis võimalusi selleks on ja valla poolt oleme igati toetavad. Aga valla eelarvesse see püsikuluna igal pool jääda ei saa. 

Rääkides praegusest ümberkorraldusest, siis nelja raamatukogu, kus rahvaraamatukogu teenusega ei jätkata, raamatud/teavikud jäävad kohaliku partneri (MTÜ või SA) soovi korral kohapeale alles nii Luutsnikul, Ruusmäel kui Sännas, Kuutsis koolile. Kuidas ruumi kasutada ja raamatuid laenutada, jääb kohalike endi kokku leppida. Soovime luua MTÜde meetmes toetusvõimaluse kogukondlike teenuste arendamiseks. Kogukonnad saavad ise otsustada, kas neil on vajadus külaraamatukogu, laste hoiuteenuse vm arendamiseks. Koostöö külaraamatukogu ja valla raamatukogu vahel on väga oodatud ja soositud. Meetme ajakava osas ei saa lubadusi anda, sest see sõltub sellest, kas üldse ja kui kiiresti suudame ise otsuseid teha, et püsikulud 2024. a oluliselt vähendada. 

Kümnest eraldi eelarve, aruandluskohustuse ja direktoriga asutusest saab üks, millel on seitse teenuspunkti/haruraamatukogu. Struktuuri on planeeritud kolm täiskohaga koguhoidja kohta. Kas tööle asub kolm koguhoidjat, osakoormustega kuus või rohkem koguhoidjat, jääb uue juhi otsustada ja lahendada. Jah, struktuuris on ka üks arendusjuhi nimeline ametikoht, mille võime ümber nimetada teenusejuhiks, aga töö sisu peab olema see, et vähenenud rahvastiku ja hajaasustusega piirkonnas on vaja teenused ümber korraldada selliselt, et teenus oleks isikustatud ja põhineks pigem nõudlusel. Sellises suunas liiguvad ka teised KOV teenused. Praegusel kujul pakutav teenus ei ole kestlik. Kui samamoodi jätkates peaks mõni raamatukogutöötaja tahtma suunduda pensionile (milleks peaaegu neil kõigil on õigus), siis sellise palgatasemega (ja tegelikult ka sisuga) töökohale oleks keeruline nooremaid inimesi leida.  

Inimlikult on ikka nii, et millegi kaotamist tajutakse alati mitu korda suuremana kui muutuse kasu. See tähendab, et uuest tekkiv kasu peaks olema näidatud vähemalt kaks korda suuremana kui kaotust. Ütleb ju vanasõnagi “parem varblane peos, kui tuvi katusel” - ainult, et järjepidevalt leppides vähemaga on oht jääda ilma ka millestki paremast/suuremast.

Ma ei saa lubada, et teenuste ümberkorraldamise kasu on kaks korda suurem. Võib-olla on see isegi kolm korda suurem. Saan lubada, et me jälgime ja hindame, kuidas muutunud kujul teenuse korraldus kulgeb ja kuidas seda samm-sammu haaval koos kogukondadega paremaks tuunida. 

Kui selles raskes olukorras ka midagi positiivset näha, siis see, et kogukonnad on aktiveerunud ja seisavad oma huvide eest. Rõuge valla kogukonnad paistavad silma üle Eesti. Ühine vastane ühendab. Raamatukogude ja rahvamajade ühendjuhtimisele viimise muutuses võib vallavalitsus vabalt see patukott olla, keda tajuda ühise vastasena kui see muudab meie inimesi tegusamaks ja algatusvõimelisemaks. Lisaks saame oma avatusega tuua välja regionaalpoliitika kitsaskohad. 

Mida rohkem saan aru riigi ja omavalitsuste toimimisest, seda rohkem näen ebakõlasid, mis vajavad lahendusi. Lappimine, lappimine ja lappimine peab asenduma pikaajalise visiooni, läbipaistvate rahastusmudelite, demograafiat ning regionaalpoliitikat arvestava kaasava valitsemisega. Kaasav valitsemine, arutelukultuuri tekitamine ja sildade loomine oli ja on minu suurim soov, aga valla ellujäämise olukorras on sellest saamas unistus. 

Rõuge vallal on tulevikku siis, kui volinikud suudavad teha raskeid otsuseid ja loobuda teki kiskumisest oma külmetavate varvaste peale. Meie prioriteet võiks olla ise jalule tõusta ja samaaegselt uuendada teenuseid vastavalt muutunud maailmale. Kriisis olles pole võimalik teha iga päev positiivseid otsuseid ja anda katteta lubadusi. Otsustamatus on sellises olukorras kordades hullem. 

Kui üle Eesti võtavad kultuuriinimesed sõna raamatukogude ja rahvamajade teemal ning kritiseerivad Rõuge valda, siis võtke teadmiseks, et sellised muutused seisavad praeguse rahastusmudeli jätkudes ees paljudes omavalitsustes. Vabandan, kui minu jutt ei meeldi, aga ma pole populist, kes räägib seda, mida oodatakse. Ootan huviga regionaalpoliitika ja omavalitsuste rahastamise teemal praeguste ja riigikogusse pürgivate rahvasaadikute arvamusi väljaspool loosunglike ja parteipoliitikat toetavaid lauseid.