EV 105 aastapäeva kõne

Head Rõuge valla elanikud ja külalised

Palju-palju õnne meie riigi 105 sünnipäeva puhul! Palju-palju õnne meile, vaba riigi omanikele ja kandjatele! 

Oleme kõik rõõmsad ja õnnelikud vaba Eesti riigi elanikud: paljudel meist on homme tööst vaba päev, varahommikul heiskame riigilipud, soovime rõõmsat pidupäeva… Kuid selle juures ei saa unustada, et homme on ka väga kurb aastapäev. Euroopas käib juba terve aasta sõda. Võtame hetke, et sellele mõelda ja mäletada kõiki neid, kes selle aasta jooksul Ukrainas oma kodumaa eest võideldes on kaotanud kodu, vabaduse, pereliikme või elu. Võideldes mitte ainult oma riigi, vaid meie kõigi rahu ja vabaduse eest. 

…….. (hetk vaikust)

Saint-Exupéry Väike Prints mõistis, et võõrastes aedades võib olla tuhandeid roose, kuid kõige armsam on see, mille eest oled ise hoolitsenud. 

Rõuge kogukond oskab hoolitseda Eesti riigi eest. Tean, et meie piirkonnas on erakordselt palju inimesi, kes pühendavad oma aega vabatahtlikule päästetegevusele, kaitseliidule, rahvakultuuri ja traditsioonide säilitamisele, külaliikumisele. Igaühe väike ja isetu tegu, mis on suunatud teiste heaolule, on tegelikult meie kõigi ja riigi heaks.

Viimased kuud on valla jaoks olnud tormilised ja väljakutseid täis. Ka siin on Rõuge valla kogukonnad näidanud tugevat omaniku- ja vastutustunnet, osaledes keerulistes aruteludes ja seisnud oma väärtuste eest, olgu need siis erinevad või ühesugused. Tähtis on see, et me ei ole passiivsed, ei löö käega ja julgeme. Seistes oma kogukonna ja valla eest, seisame me tegelikult ka tasakaalustatuma Eesti riigi eest.

Oleme suurte muutuste sees. Mitte EES, vaid juba nende SEES. Näeme oma silmaga, kuidas maailm ja elukorraldus muutub. Soovime hoida kinni vanast ja tuttavlikust, sest see on turvaline ja toetab meie mõttemaailma. Paraku ei ole see enam võimalik. Vanad praktikad ja normid on kadumas, uusi veel ei ole. 

Ka valla jaoks on aeg keeruline. Tegelikult on kogu maailm närviline ja murelik. Suured mured ja väiksemad mured kõrvuti vajavad tähelepanu. Kui mets on ees ja mägi varjab tulevikku, siis peab tegelema murede ja ülesannetega, mis on siin ja praegu. 

Siin ja praegu on kriis. Kriisidele on omane, et otsustamiseks on vähe aega ning vähe on ka teadmist, kuidas ebakindel tulevik neid otsuseid mõjutama hakkab. Aga otsustama peame me ikka. Lahendused, mida me kriisis loome, ei pruugi olla aastakümneteks – peame olema valmis otsustama ja vajadusel ka ümber otsustama. 

Raskeid otsuseid on raske teha. Üks põhjustest, miks me tänasesse finantskriisi oleme jõudnud, peitubki ju seal. Raske oli otsustada jätta investeering tegemata. Raske oli öelda kogukondadele, et me ei võta laenu, laseme selle arenguvõimaluse mööda. Ikka loodad, et ehk kõik sujub, äkki jäävad majanduslangused ja muud ootamatused tulemata. Aga juhtus see, mida keegi ei oodanud: Euroopa territooriumil käib sõda, kaupade ja teenuste hinnad on tõusnud peadpööritavatesse kõrgustesse ning ääremaa valla niigi vähesed reservid on erinevatel põhjustel sulanud nagu kevadine lumi. 

Otsustamine tähendab valikut, mille puhul keegi võidab ja keegi kaotab. Aga tänapäeval ei tohi ju kaotajaid olla. Muutuste puhul kerkivad alati esiplaanile võimalikud kaotused, ja nende valguses on võitudest ühtäkki justkui piinlik rääkida. Häbi on rääkida sellest, et ümberkorraldused toovad kaasa parema palgataseme ja võime palgata tugevaid spetsialiste, kui seal kõrval keegi kaotab töö. Häbi on rääkida, et teenus muutub jätkusuutlikkumaks, kui ta pole enam kohapeal autonoomselt korraldatud. Häbi on rääkida sellest, et püüame luua tugevaid valdkondlikke meeskondi, kui see vähendab iga ühe iseseisvust.

Kriisis olles peame mõtlema homsele. Ma olen tänulik tänastele volikogu liikmetele, kes on julgenud teha raskeid otsuseid, pidades silmas seda, et vald suudaks pakkuda kvaliteetseid teenuseid ka homme. Jah, tänaseid otsuseid kiirustab tagant kriis, ent me pole kordagi jätnud otsuste kujundamisel analüüsimata seda, kuidas teenuseid ümber korraldades saaks tulemuse, mis on kestlik, paindlik ja hea. 

Ning nagu eespool öeldud – kui olud muutuvad ja tänased otsused ei näi enam toimivat, siis oleme valmis tegema uusi otsuseid.

Austatud kuulajad! 

Ärgem unustagem, et tegelikult on see, mis meid eriliseks teeb, jätkuvalt olemas. Kaunis loodus, omanäoline kultuur, tublid inimesed. Nii tublid, et mitmeid neist tunnustatakse üleriigiliselt. 

Tänavu sai aastaid invaspordi arendamisega tegelenud Väino Marjak Eestimaa spordihinge tunnustuse, president andis riikliku teenetemärgi põllumajanduse arendamise eest Võrumaa Talupidajate Liidu tegevjuhile Marika Parvele ja pikka aega Viitina küla arengusse panustanud, Rõuge valla aukodanik, Olaf Hermanile. Rõuge peretohter Viivika Allas on Eestimaa aasta arst. 

Kohe-kohe hakkame tunnustama oma valla inimesi, kes paistsid eelmisel aastal silma oma suurte tegudega. 

Eesti keeles on üks pöörane vanasõna: kurvast p…… rõõmsat peeru ei tule. See tähendab, et mõru meel ei aita kaasa meie ette seatud väljakutsete lahendamisele. Me ei jää nukrutsema, vaid liigume kindlalt ja püstipäi edasi, panustades oma tugevustele ja luues võimalusi paremaks tulevikuks. 

Jah, me räägime avatult probleemidest, et saaksime neid lahendada. Ning oleme seetõttu saanud üle Eesti teistelt omavalitsustelt tänulikku tagasisidet – nüüd julgevad ka nemad kõvema häälega rääkida omavalitsuste alarahastamise ja riigi nõrga regionaalpoliitika mõjudest.

Austatud külalised! 

Tänan kõiki meie elanikke, valla töötajaid ja sõpru, kes hoolivad ja hoolitsevad Rõuge valla ja Eesti riigi eest.

Ilusat vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti, elagu Rõuge vald!