Eestimaa teede tulevik on trööstitu

 Arvamuslugu on avaldatud Eesti Päevalehes 1.07.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120209772/kiri-rouge-vallavanem-appikarje-maalt-ehk-eestimaa-teede-tulevik-on-troostitu

Foto: Pixabay

Teehooldus on kohalike omavalitsuste viimaste aastate üks enim tähelepanu pälvinud kuluartiklitest. Krooniline rahapuudus valdkonnas on viinud olukorrani, kus omavalitsused ei ole üksnes sunnitud tegema järeleandmisi teede korrashoius, vaid meil tuleb teede hooldamiseks näpistada raha muude oluliste investeeringute arvelt. Usun, et räägin siinkohal paljude omavalitsusjuhtide nimel, väites, et riigi panus teedesse ei ole olnud jätkusuutlik ning tüürib üha enam maaelu väljasuretamise suunas. Kui pole teid või aastaringset ligipääsu krundile, pole ka elu maal. Teede alarahastamist märgatakse kohalike elanike hulgas ka kõige teravamalt ning pahameele teede kehva olukorra pärast peab vastu võtma linna või -vallavalitsus.

Alates 2013. aastast on riik eraldanud kohalike omavalitsuste teedevõrgu arendamisse aastas 29,3 mln eurot (va 2020. a, kui lisandus toetus eriolukorra mõjude leevendamiseks), mis tähendab, et põhitoetus on püsinud samal tasemel viimased 10 aastat. Arusaadavalt on vahepeal muutunud nii majanduskeskkond (võttes arvesse kasvõi kütusehindu ning ka teehooldajate palgad on tõusnud) kui julgeolekuolukord, mis on mõjunud eriti just teede ehituseks vajalike materjalide hindadele ja kättesaadavusele. Eesti Linnade ja Valdade Liidu arvutuste kohaselt on omavalitsuste kulud teedesse kasvanud ainuüksi kahel viimasel aastal enam kui 40% ja selle vahe katmiseks on tulnud omavalitsustel leida raha oma eelarvest.

Erinevused teevad vaesemaks

Kohalike teede hoiu toetust jaotades lööb riik kõiki ühe vitsaga. Toetust jagatakse kilomeetripõhiselt, korrutades seejuures omavalitsuse mustkatte all olevate teede pikkuse viiega. See tähendab, et vaesemad vallad, kellel pole olnud raha teid asfalteerida, saavad teehoolduseks ka tunduvalt vähem raha ja seda isegi juhul, kui kruusatee ühendab valla jaoks üliolulisi punkte. Aga ka seal vajab lumi lükkamist ja teeaugud parandamist. Näiteks Rõuge vallas on kokku 440 kilomeetrit kruusa ja 19 kilomeetrit mustkatte all olevaid teid. Tänase rahastusloogika juures ei jõua me ilmselt kunagi teede mustkatte alla viimiseni, sest raha investeeringuteks ei jätku.

Talvel, mil lund tuleb lükata iga majani, kasvab Rõuge valla teedevõrk aga kuni 800 kilomeetrini. Rohke lumega päevadel on traktorid väljas keskmiselt 14 tundi järjest, mis teeb teenuse osutajate leidmisest iga-aastase väljakutse. Enamasti on traktorite peal kohalikud inimesed ja ettevõtjad, kes teavad, et nendest sõltub koolibusside liikumine ja tööle jõudmine ning teevad oma tööd südamega. Riigi toetus Rõuge valla teehooldusele oli sel aastal 371 162 eurot, millest üksnes talvehooldusele kulus 300 000. On küsitav, kuidas me tuleme toime ülejäänud aasta, kuna vahendeid tuleb leida ka kruusa pealeveoks, greiderdamiseks, tolmutõrjeks jm.

Täna ei arvesta riik oma rahastusloogika juures ka mingeid geograafilisi erinevusi, mis tekitab Eestimaa erinevate piirkondade vahel väga suured eelarvekäärid. Kui Läänemaal on maastik tasapinnaline ja teedevõrk hõre, siis Lõuna-Eestis on maastik reljeefne, kurviline ja teid tihedalt täis, mis paneb juba masinatele suuremad nõudmised – nõrgema võimsusega traktor ei jõuagi mäest üles minna. Haanja küngaste vahel sajab lund rohkem ja see sulab kevadel aeglasemalt. Sellest tulenevalt on juba aastaid kestnud olukord, kus näiteks Rõuge vald on suutnud teid korras hoida heal juhul miinimumtasemel, kui tegelikkuses vajaks teedevõrk teatava intervalliga ka suuremaid investeeringuid nagu katte taastamine ja uuendamine, võsa ja kraavide puhastamine, sildade remont, truupide vahetus jm, milleks raha ei jätku.

Raha ümberjagamine ei ole lahendus

Riigi plaan suunata 8,3 miljonit maksuraha üksikutelt rikastelt valdadelt ringi paljude väiksema tulubaasiga linnade ja valdade vahel kahjuks samuti olukorda ei lahenda. Eesti Linnade ja Valdade Liidu arvutuste kohaselt on kohalike teede hetke mahajäämus ehk remondivõlg suurusjärgus ca 143,9 miljonit eurot ja selle kõrval on kõnealused 8,3 miljonit marginaalne summa, mis kulub peaasjalikult ära inflatsioonile, intressidele ja käibemaksu tõusule.

On selge, et teede olukorra parandamiseks on raha juurde vaja. Seejuures on igas piirkonnas omad väljakutsed – Tallinna lähiümbrust, kus vallad on juba pearaha põhiselt paremas seisus, ei saa võrrelda hõredalt asustatud Lõuna-Eesti kuppelmaastike ja kruusateede võrgustikuga. Lisaks on viimaste aastate väga teravaks probleemiks kujunenud teede omandisuhted, millega ka KOV järjepidevalt rinda pistab. Paljudel teelõikudel on vallale antud maakasutusõigus lõppenud või jäänud vormistamata. Omanikel on aga teede osas teatavad ootused ja hetkeolukord ei motiveeri inimesi maakasutusõigust omavalitsusele loovutama. Teid on võimalik jätkusuutlikult rajada ja hooldada vaid juhul, kui kohustuste täitmiseks, mida riik omavalitsuselt ootab, on olemas ka vahendid.