Hingamisruumid ja mõttemaastikud

Mai on olnud ääretult positiivne, toonud vallale palju häid uudiseid ja sisukaid sündmusi. 

Valda on tabanud ettevõtluse ja elamumajanduse laine. Müüdud on mitmeid erakätes olnud hooneid, mille uued omanikud näevad hoonete perspektiivi just ettevõtluses. Elamumajanduses on lisaks juba algatatud planeeringutele taaselustamisel mitmed paarkümmend aastat tagasi soiku jäänud projektid. Tugevat erahuvi elamumajanduses on ennekõike hetkel just Rõuge-Haanja kandis. Avatud on teenuseid, mis pakuvad rõõmu nii kohalikele kui turistidele: Kuuri Kohvik Rõuge alevis, mis on lahti iga päev, Ruusmäel Rogosi mõisas on kogu suveks lahti kohvik, uues kuues Põgenemistuba Rõuge kirikus jne. 

Maisse jäi imeilus Rõuge Valla Rahvamaja kollektiivide kevadkontsert – kokku 22 kollektiivi ja 250 esinejat. Meil on supertublid kollektiivide juhid ja tugev kultuurikorraldus. 

Hip-hip-hurraaaa, Haanja Rahvamaja sai rahastuse avaliku sektori hoonete energiatõhususe ja taastuvenergia programmist 😊. Tean, et te ei ole sellest veel kuulnud, aga meie tubli kommunikatsioonijuht peab ka vahepeal puhkama. Projekt läheb töösse kahes osas: projekteerimise hange eraldi, et võimalikult paljud saaks kaasa rääkida, ja seejärel ehitushange. Projekti tegevuste tulemusena renoveeritakse Haanja rahvamaja hoone energiatõhusamaks, kaasajastatakse ja kohandatakse ruumid mitmekesiste teenuste pakkumiseks. See võimaldab vabastada Haanja teenuskeskuse ruumid, luues rahvamajja sotsiaaltöötaja ja koostöökeskuse töökohad. Teenuskeskuse maja osa võiks seejärel liikuda erasektorile, vähendades valla jaoks hoone ülevalpidamis- ja muid kulusid. 

Mai ja juuni on täis pidulikke sündmusi, viimaseid koolikelli, lasteaiaga hüvastijätte, lisaks parimate õpilaste tunnustamine, lusikapidu, erinevad peod, koosviibimised, kontserdid. Algab tõeline kultuurisündmuste maraton. Kõiki külastada ei jõua, aga erilisi pärleid tahan noppida. Nii sain osa Rahvakultuurikeskuse korraldatud maagilisest jutuvestmisfestivalist Ööbikuööd. Rõuge Ööbikuorg oma toetava keskkonnaga (rahvamaja, Ööbikuoru rajad ja maastik, Mägilaste Maja, kirik, vaated) sobis selleks ürituseks suurepäraselt. Kohapeal tekkis ajatu ruum ja hingamine, mida on keeruline selgitada, aga osalejad tajusid ja tundsid seda. Bling-bling ei kõneta enam paljusid. 

Krabi Kõrtsis oli möödunud esmaspäeval veidi teistsugune, aga eriline vaib. Ruumi lõid kõrts ise, laulud ja laulja Jaak Tuksam, kes oma olemuse ja lihtsate sõnadega andis edasi sügavat elutunnetust ning kohalolijad, kes teadsid täpselt, kes nad on ja mida nad elult tahavad (ma ei räägi siin niivõrd endast 😊). Tekkis deja vu tunne, aga mitte et ma ise oleks seda kogenud, vaid raamatust. Isegi mitmest raamatust, kus vanas kõrtsis istuvad erakordse seikluse läbi teinud rändurid, kes on oma elus rahu teinud paljude asjadega ja kulgevad nüüd pigem vaatlejatena. Ühine vaimne sagedus ei nõua palju sõnu. Piisab koos istumisest. 

Vaimset tervist toetavaid ja vaimu arendavaid üritusi on meie vallas tulemas kogu suve jooksul – juba selle nädala lõpus huvitavaid loenguid koondav inspiratsioonipäev Kohalolu & Kogemus Missos, suve keskel Aigu Om festival ja kogu suve jooksul minu beebi, Rõuge Külaülikooli loengud.

Kolmandat erilist ruumi kogesin paar päeva tagasi, sattudes juubelil hoopis üllatuspulma. Palju õnne veelkord mu armsatele naabritele, kes on loodud kokku ning kelle elu sai nüüd sõprade ees ka kiriklikult köidetud. Aga nüüd ruumist. Rõuge alevis kiriku, kõrtsi ja rahvamaja vahel Mälestuste pargi teel on eriline koht. See ei ole mäe serval, vaid täitsa keset teed, mis maastikuliselt tekitab tunde, et (elu)tee jätkub justkui kaunisse lõpmatusse. Pulmakorraldajad olid selle leidnud, sinna oli säetud ka vastuvõtulaud ja tseremooniapaik. See on teine koht Võrumaal, kus olen kogenud sellist energiat ja atmosfääri. Üks on Vastseliina linnus ja teine nüüd siis maastikuline keskpunkt Rõuge kirik-kõrts-rahvamaja kombinatsioonis. Kellel on soov korraldada midagi erilist oma lähedastele või teha piknik kaunis kohas, neil tasub kindlasti sellele kohale mõelda. Imeline korraldus ja pidu lõppes Mägilaste kõrtsis.

Eelmisel nädalal esinesin Rail Baltica mobiilsuskonverentsil NIMBY (Not In My Backyard – mitte minu tagaaias) paneelis, kus reflekteerisin Nursipalu laiendamise valusat kogemust ja mida sellest õppida. Olen oma erinevates töökohtades saanud kõrvalt näha või vahetult kogeda erinevate väiksemate ja suuremate ebameeldivat mõju põhjustavate projektide algatusi. Mitmed neist on jäänud tulemata, sest kohalike vastasseis ei paku lõpuks ka arendajale huvi. Maavalitsuses töötades oli esimene Nursipalu laienemine. Tsentris töötades sain lähedalt näha tselluloositehase ja kanala vastuseisu. Nüüd Rõuges töötades siis Nursipalu uus laienemine ja karjääride teemad, mis pole küll väga akuutseks läinud, aga siiski. 

Rail Baltica mobiilsuskonverentsi paneelis

Kagu-Eesti konteksti tuleb mõista: üldine sotsiaalmajanduslik olukord on tasuvate töökohtade puuduses aastaid olnud tagasihoidlik ja elanike arv langustrendis. Pidevalt tuleb leppida teenuste vähenemisega ja järjest rohkem ise tegemisega, millestki loobumisega või hoopis mõelda teenustele järele kolimisest. Usalduse foon riigi, valitsemise jne suunas on madalam kui mujal Eestis. Kui „suure õnnena“ pakutakse suuremahulisi projekte, millest aru ei saada või keegi kohalikest nähtavat kasu ei saa, siis sellega ei ole lihtne leppida. Lisaks tajutakse ka tunnetuslikku ebaõiglust. Näiteks Haanja looduspargi (piirangud ehitamisele ja metsamajandamisele) ning Nursipalu harjutusväljaku, kus on peaaegu kõik lubatud, vahe on umbes 3–4 km. 

Kui otsustusprotsess on kusagil kaugel ja kohalikke olusid, kultuurilist tausta ning hoiakuid ei tunta, siis võivad isegi need algatused, mis tooksid piirkonda ettevõtlust ja töökohti, saada tugeva negatiivse vastupanu osaliseks. Seega, kui kavandada suuri keskkonda muutvaid projekte, tuleb varakult käia kohalikku olukorda kaardistamas, kaasata kohalikke kaasa mõtlema ning teha pikaajaline ja selge plaan, kuidas kohapealne elu sellest algatusest kasu võiks saada. Teisalt on avalik sektor võtnud vastutuse kõige eest, mis tähendab, et ainult tarbijateks taandatud inimeste otsustusprotsess ei pruugi olla ratsionaalne. Kui inimesed peaks ise korraldama jäätmemajandust või tagama korrakaitset, siis saadaks aru, miks võib üks või teine kaalutlus olla mõistlik. See on kitsaskoht, mis ise ei lahene. Väga ebapopulaarne mõte, aga demokraatiale oleks ehk tervislik, kui avalik sektor jätaks mingid asjad tegemata, et kodanikkond saaks hakata väljuma tarbijaks olemise mentaliteedist. Eks selline asi võib ka täielikult lappesse minna, aga märgutada ju võib. Sel teemal on väga inspireerivalt rääkinud kogukondade arendamise ekspert Cormac Russell Sirbis.

Luutsniku kriisiõppekeskuse avamine

Reedel, 31.05, tähistati pidulikult Luutsniku kriisiõppekeskuse käivitumist. Luutsniku Pääste-Ennetuskeskusest saab nüüd tellida oma ettevõttele, asutusele, meeskonnale või klassile erinevaid elanikkonnakaitse koolitusi. Teadmisi, kuidas erinevates ohuolukordades tegutseda, on meil kõigil vaja. Väga ettevõtlikud tegelased seal Luutsnikus. Palju edu!