Arktika idaväravas

Kirkenes on koht, kuhu ei sattu juhuslikult. See käik tuleb eraldi ette võtta. Kui vaadata kaarti, siis tundub peaaegu uskumatu, et Põhja-Norras Venemaa piiri ääres asuvast Kirkenese linnakesest on Oslosse 1826 kilomeetrit ja Rõugesse 1699. Meie hädaldame siin oma kauguse üle pealinnast, aga Kirkenesest on lähem Rõugesse tulla kui oma pealinna minna. Väga kummaline mõte ja reaalsus. 

Ka mina ei sattunud Kirkenesse juhuslikult. Käisin seal INTERREG Policy Learning Platformi seminari raames rääkimas Nursipalu laiendamise kogemusest kohaliku omavalitsuse vaates. Muide, Eestist oli Kirkenesi väga mugav lennuühendus. Tallinnast Helsingisse, vahepeatus 25 minutit ja sama lennukiga edasi Ivalosse (vahepeatus 20 minutit, et teised saaks ka peale tulla) ja siis Kirkenes. Nagu bussisõit. Helsingis pidi maha tulema, aga kuhugi jooksma ei pidanud, sest lend väljus samast väravast. Võrust Tallinna oli bussisõit pikem kui lennud kokku. 

Minu roll oli jagada kogemust, kus riigi julgeolekuvajadused kohtusid kohaliku kogukonna hirmude, vastupanu ja küsimustega. Nursipalu laiendamise lugu on hoiatav lugu sellest, kui kohtuvad pikaaegne olematu regionaalpoliitika, kehv kommunikatsioon, läbimõtlemata protsess ning kaasamine. Riigi jaoks oli Nursipalu kaitsevõime küsimus. Kohalikud aga küsisid ja küsivad siiani, kas nende kodu, eluviis ja tulevik on kellelegi veel olulised. 

Oma ettekandes rääkisin sellest, kuidas Nursipalu laiendamise protsess algas 2022. aasta sügisel sisuliselt ajaleheartikliga. Kohalikud elanikud ja omavalitsused said lehest teada, et piirkonda tulevad liitlased ja harjutusväli laieneb. Mis saab inimestest ja kodudest, kes laieneva harjutusala sees elasid või maad omasid või kuidas see saab kompenseeritud, ei teadnud keegi. Läks paar kuud enne, kui vastutav asutus jõudis infoga inimeste ette. Aga vahepeal, mil infot polnud, hakkasid elama hirmud, kahtlused, teooriad... Riigil oli kiire, kõike tehti paralleelselt, aga dialoogi polnud. Mõju-uuringud keskkonnale tulid aasta-paar hiljem. Selleks ajaks oli paljude usaldus riigi asjaajamise vastu tugeva hoobi saanud. Kui usaldus on kadunud, siis on seda raske korvata. Inimesed ei taha tunda, et nad on lihtsalt koht kaardil või strateegiline punkt ametnike slaididel.   

Selle protsessi kõige olulisem õppetund on minu meelest olnud see, et küsimus ei ole tegelikult julgeolekuks vajaliku taristu loomine, vaid usalduse puudumine, kehv protsessi juhtimine ja kohaliku meelsuse ebaadekvaatne hindamine. Aga tõe huvides peab ütlema, et riigi algatustesse suhtutakse siin pigem pika hamba ja ettevaatlikkusega. Seda puhtalt oma kogemuse najal: kehva regionaalpoliitika, arusaamatute otsuste ja sõnavõttude tõttu, mida pealinnas paiknevad otsustajad meedia vahendusel edastavad. Usalduse puudumist võib põhjendada ka Nursipalu esimese laienemise protsessiga, mis tekitas samuti väga palju pahameelt. Tol ajal ei kasutatud veel nii laialdaselt sotsiaalmeediat, mis praegu kõigile teemadele tohutu võimenduse annab.  Lisaks olid inimestel meeles lubadused, mis ligi 15 aastat tagasi riigi poolt anti, aga jäeti täitmata. Kas sulle meeldiks, kui tunned, et sind puudutavad otsused teeb kuskil kaugel keegi, keda sa pole kunagi kohanud ja kes ei tea sinu elust mitte kui midagi? See ei meeldi kellelegi. Seega, kui tahad arendada tuulikuid või teha suure keskkonnamõjuga arenduse, siis tasub tulla ennetavalt kohalikega kohtuma ja uurida, mis on inimestele oluline ja mida nemad tahavad, ning püüda leida kompromisse. 

Kirkenes ise on kummaline segu maailma äärest ja samas väga olulisest strateegilisest punktist julgeoleku mõttes. See on NATO kõige põhjapoolsem territoorium. Linnas töötab Vene konsulaat. Umbes kümnendik elanikest on venelased, kes on õppinud ära norra keele, nende lapsed käivad kohalikes lasteaedades ja koolides. Linnas seisab siiani monument Nõukogude armeele, kes piirkonna II Maailmasõjas vabastas. Samal ajal on kogukonda tulnud Ukraina põgenikud. Õhus on ettevaatlikkust ja soov, et see ebameeldiv teema libiseks ise laualt maha.

Piirkonna mõõtkava on meie jaoks peaaegu hoomamatu. Ida-Finnmargi piirkond koosneb üheksast omavalitsusüksusest, mille pindala on umbes 19 000 ruutkilomeetrit ja kus elab kokku umbes 28 000 inimest. See on u 40% Eesti territooriumist ja 28 000 inimest. Suurimad linnapiirkonnad on Vadsø (5800 elanikku) ja Sør-Varangeri/Kirkenesi piirkond (10 000 elanikku). Piirkond piirneb idas Venemaaga (u 200 km pikkune piir) ja lõunas Soomega. Üle kolme riigi piiri + Rootsi laiub ka saamide põlisterritoorium.  

Tühjust on lõputult. Kirkenesis on haigla ja järgmine haigla asub 600 kilomeetri kaugusel. Väga-väga vähe inimesi ja tohutult ruumi. Kuidas hakkama saada, kuidas teenuseid osutada? Teemad on samad mis meil, aga tundub, et inimesed on harjunud teenuste kauguse ja paaritunniste sõitudega teenuste juurde. 

Kirkenese piirkonna visiitkaart on kuningkrabi

Toodi näide ühest Norra filosoofist-antropoloogist, kes on uurinud inimeste elu Ida-Finnmarkis. On sisemine vaade ja on väline vaade. 

Sisemine vaade on kohalike vaade. See tähendab kodu, perekondade lugusid, kalapüüki fjordi ääres, külateid, sõpru, kogukonda, harjumusi ja mälestusi. Väline vaade on see, kuidas kaugemalt piirkonda nähakse: kahanev, kallis, mõttetu, „kes seal ikka elab“. Need kaks vaadet põrkuvad äärealadel kogu aeg.

Kirkenesis räägiti palju niinimetatud dual use taristust ehk kaheses kasutuses olevast taristust. Arutelus tekkis mõte, et ehk tuleks rääkida hoopis kahepoolsest kasust (dual benefit). Mitte lihtsalt sellest, et sõjavägi ja tsiviilelanikud kasutavad sama teed või veesüsteemi, vaid sellest, kas piirkond tervikuna muutub elamiseks paremaks kohaks. Ka kaitseväel on mugav tegutseda kohas, kus on inimesi ja elu? Ta vajab inimesi, poode, kohvikuid, koole, internetti, teid, meditsiini.

Seminaril osalenud Rootsi esindaja rääkis Jämtlandi regioonist: 49 000 ruutkilomeetrit, suurem kui Eesti või Taani, aga ainult 130 000 elanikku. Ka seal tunnetatakse, kui raske on väikese asustustihedusega piirkondadel riigi „teerullile“ vastu saada. Nende regioonil on pealinnas neli eriesindajat, kes lepivad kokku kohtumisi piirkonna ja ametkondade esindajate vahel, käivad koputamas otsustajate ustele ja teevad lobitööd. Kõigil kaugematel paikadel oleks oma eriesindajaid vaja. Muidugi on meie riik väiksem ja piirkondlikud saadikud teevad samuti tööd, aga mõtteviisi, et elule on õigus ka väljaspool linnasid, on raske murda. 

Räägiti ka sellest, kuidas äärealad väsivad projektidest. Ikka järgmine projekt, järgmine seminar, järgmine strateegia. Samad inimesed kirjutavad taotlusi, käivad kohtumistel ja lõpuks küsivad, et mis siis päriselt muutus. Kui kaua võib elada nii, et aina vehkled ja taotled? 

Läti esindaja tutvustas Norras nende idapiiri strateegiat. Lätlastel on selle jaoks riiklik tegevuskava ja regulaarne monitooring. Vastutus protsessi eest lasub parlamendi komisjonil ja erikomisjonil, kaasatud on ka president. Algatuse raames on loodud juba ligi 500 töökohta. Kas see päriselt on ka nii ilus nagu paberil, ei tea. Samas kuulasin Latgale piirkonna näidet erimajandustsoonist ja see tundus igati nutikas. Dividenditulu- ja maamaksusoodustused moodustavad 60% investeeringu mahust. Väikeettevõtjatele oleks see väga suur boonus. Ka Norras on 2025. aastal kinnitatud Põhja-Norra strateegia. Seal kahjuks peale dokumendi veel tegevusi pole, aga Kirkenesi osatähtsus just julgeoleku mõistes ja julgeolekuga seotud investeeringute mõttes kasvab oluliselt. Kas ja kuidas sellest kogukonnale kasu saab olema, veel ei teata. Eks siit tekib küsimus, et kas meie riik käsitleb piirialade probleeme ajutise mure või strateegilise väljakutsena ning mis on plaan. 

Üks mõte jäi veel väga tugevalt kõlama: „What are the costs of doing nothing?“ ehk mis on tegevusetuse hind? Me mõõdame sageli investeeringute maksumust, aga palju harvem seda, kui kalliks läheb pikaajaline hoolimatus, tegevusetus, halb kommunikatsioon või selle puudumine. Nursipalu puhul ei olnud suurim kulu mitte ainult raha. Kulu oli usaldus. Polariseerumine. Kogukondade väsimine. Inimeste tunne, et neid ei kuulata. Mis see võiks küll kokku maksta?